Palm Parajubaea torallyi (Palma Chico, Boliivia mägikookos)

Boliivia mägikookos seeme

Parajubaea torallyi on ilus tugev palm Lõuna-Ameerikast. Siiski kasvatatakse seda harva oma looduslikust elukohast väljas (Boliiviast) aedades, sest sellel on suured seemed (mis tähendavad kõrgeid transpordikulusid).

Boliiviale omaselt kasvab see kuivas ja tolmuses Andide orgudes kõrgusel 2700–3400 m üle merepinna. Seega on see palm maailmas ainulaadne nii kõrgel kasvav. Temperatuur tõuseb harva üle 20 °C ja sel kõrgusel ei ole öökülmad haruldased. Temperatuur langeb talvekuudel tihti alla –7 °C (juulis ja augustis) ja aastane sademetehulk on ainult 550 mm.

Selle kindlus kuivale, kuumale, külmale, härmatisele ja teistele ebasoodsatele tingimustele ja selle võime olla ka siis hea välimusega, põhjustab mõne arvates selle, et sellel taimel pole mitte ainult suurt potentsiaali kaunistusena, aga sellest võiks saada üks kõige ihaldatav maastikupalm sooja kliimaga ja subtroopilistes piirkondades. Piirkondades, kus võib öökülmi esineda, vajab see talvel kaitset või hoidmist külmavabas keskkonnas. On teada, et Euroopas on see olnud külmakindel temperatuurini –3°C. madalaim temperatuur, millega kasvatatud ja millega palm on ellu jäänud, on –8 ° C. Need taimed kaotasid kõik oma lehed, aga jäid ellu ja kevadel ilmusid uued lehed!

Boliivias kasvab see palm kuni 14m kõrguseks, tüve laiuseks võib olla kuni 25–35 cm. Palmid, mis on 100 aastased ja vanemad, kasvavad üle 30m kõrguseks ja tüve läbimõõt võib olla 50 cm. Kenal tõlvikul on umbes 20 lehte ja mõni neist on kuni 5 meetrit pikk! Taimed, mis on kasvatatud väljaspool Boliiviat, on siiski väiksemad.

Looduslikus elupaigas on 2 eraldiseisvat populatsiooni, mis erinevad põhilised vilja suuruse poolest ja neid on hiljuti kirjeldatud kui kaks erinvat variatsiooni, väikese-viljaline P. torallyi var. microcarpa ja suureviljaline P. torallyi var. torallyi. Kuna neil ei ole märkimisväärseid erinevusi välimuses, var. microcarpa ei ületa siiski oma suureviljalise nõo kõrgust, aga kohanemisvõimest ja tugevusest rääkides, ei jää see millegagi sellele alla. Seemnetel on liialdatud maine kui idanemisvõimelt tujutsejad. Kuigi idanemine võib olla veidike ebakindel, lõpuks seemed võrsuvad üsna kergelt, kui külvatakse õigetes tingimustes, näiteks, seemnevagudesse, kaetud ainult poolenisti ja hoitud kergelt niisketena. Õige hoolitsusega, jahedast kuni kerge subtroopilise kliimani ja päikesepaistelises paigas, arenevad noored võrsed kiiresti kõrgeks tugeva tüvega palmideks suure, sulgpalli palli meenutava tõlvikuga hästi sulgjate nahkjate lehtedega. Selle kindlus kuivale, kuumale, külmale, härmatisele ja teistele ebasoodsatele tingimustele ja selle võime olla ka siis hea välimusega, põhjustab mõne arvates selle, et sellel taimel pole mitte ainult suurt potentsiaali kaunistusena, aga sellest võiks saada üks kõige ihaldatav maastikupalm sooja kliimaga ja subtroopilistes piirkondades.

Parajubaea torallyi on levinud ilutaim ja seda kasvatatakse tihti parkidel ja kõnniteede ääres. Ekuadoris ja Lõuna-Kolumbias kasvab Parajubaea cocoides tihti seal, kus kõrgus on 2500 to 3000 meetrit – see on aeglaselt kasvav palm, mis on vähem külmataluvam. Kuna see on üsna sarnane taimegae Parajubaea torallyi ja selle looduslik eluala ei oleteada, on nõustutud et see on aretatud taimest Parajubaea torallyi.

Kõige väiksem neist palmiliikidest on Parajubaea sunkha, mida kirjeldati aastal 1996. See kasvab ainult 8 meetrit kõrgeks ja elutseb Andide orgudes Vallegrande piirkonnas, Santa Cruzi osas Boliivias, kus kõrgus merepinnast on 1700–2200 m. Alati on seda valesti peetud taimeks Parajubaea torallyi kuni hiljutine taksonoomiline uuring teostati ja see nimetati ümber taimeks Parajubaea sunkha.

Perekond Parajubaea palme saab kergesti viljeleda. Parim kasvatamise viis on seemnete abil. Aga sa pead siiski olema väga kannatlik, sest seemned kasvavad väga aeglaselt ja looduses ebavõrdselt, ja võtab umbes poolteist aastat aega. Mõni seeme hakkab kuu aja jooksul idanema, aga mõnel võtab aega aasta või isegi kaks. Kuna see on subtroopiline palmiliik, on neid parem hoida madalal temperatuuril kui kõrgel temperatuuril (mitte nagu teiste palmiliikide puhul), millel võib olla negatiivne mõju idanemisprotsessile. Kõrge temperatuur kuulutab, et on kuivaperiood, mille ajal ei toimu idanemist.

Enne külvamist peab panama seemned vette temperatuuriga 20 °C umbes 5 kuni 7 päevaks. Suure varieeruvusega seemneid peaks hoidma vees umbes kaks nädalat. Vett tuleks vahetada iga päev. Parema idanemise jaoks tuleks seemneid kohendada.

Seemnete leotamine vees lõpetab puhkeoleku perioodi ja alustab vihmase hooaja algust, mis on idanemise jaoks kõige sobilikum aeg. Unesoleks kaitseb seemneid, et nad ei hakkaks Boliivias kuiva hooaja ajal kasvama (talvel juunist oktoobrini).

Pärast leotamist peaks seemned istutama kas potti või plastikkotti – pane tähele, et ainult pool seemnest peaks olema kaetud mullaga ja hoia neid temperatuuril 10 kuni 20 °C.

Heale idanemisele avaldab positiivset mõju see, kui temperatuur erineb ja on kõrgem päeval ja madalam öösel. Kui seemned on külvatud, ei tohiks neid liialt kasta, sest liigne vesi hävitab noored taimed. Parajubaea ja teiste palmiliikide kasvatamise põhierinevus seisneb selles, et ta nõuab lisaks madalamale temperatuurile ka vähem vett.

Pärast külvi peaks seemnei kontrollima iga kolme või nelja nädala järel ja võrsetega seemneid tuleks igaüht hoida erinevas potikeses. Mõni palmikasvataja annab selliste seemnete puhul, mis ei hakka kasvama kuue kuu jooksul, järgmist nõu: Lõpeta seemnete kastmine ja lase mullal ära kuivada mõneks kukus. Võta seemned mullast välja ja pane nad tagasi vette umbes nädalaks, ja siis külva nad uuesti.

Need seemned peaks võrsuma hakkavad järgmise poole aasta jooksul. Kui mõni nendest seemnetest ei hakka ikka võrsuma, korda protsessi ja kõik järelejäänud seemned hakkavad võrsuma järgmise vihmaperioodi jooksul.

Idanemistulemus Parajubaea seemnetel on peaaegu 100%, sa pead olema lihtsalt piisavalt kannatlik ja lubama neile laiskadele seemnete ja kuiva hooaja!

Kui sul on juba noor palm, on see tugev, aga pea meelest seda mitte liigselt kasta. Noor palm eelistab tagasihoidlikku keskkonda (nende looduslikus elupaigas kasvavad nad täiskasvanud palmide varjus), siiski nõuavad vanemad palmid rohkem päikest.

Genus Parajubaea on üks kõige enam ohustatud liik Lõuna-Ameerika palmide seas. Selle peapõhjus seisneb selles, et looduslikke elupaiku hävitatakse, põllumaad rajatakse juurde, samuti raiutakse puid ja toimub ülekarjatamine. Need palmid esinevad väga väikesel alal, mille tõttu tuleks neid veel tõsisemalt kohelda, on risk välja surra. Neil taimedel on suured seemned, mistõttu on neil piiratud levikuala. Tähtsaim loom, kes aitab neid seemneid uutele aladele levitada, on Prillkaru (Tremarctos ornatus),aga ka neid loomi ähvardavad inimese põhjustatud tegevused.

««« Eelmine artikkel: Kalimantani Mango, Kasturi (Mangifera casturi) Järgmine artikkel: Tubakapuu Nicotiana glauca – suure väljavaatega rõdutaim! »»»

Reede 5.8.2011 22:50 | prindi | Eksootilised taimed